o7.o8

7.08.09

The last and final day, omg. <.<

Emm, põhimõtteliselt me istume juba bussis, sõitsime Tudulinnast läbi, mingi vahva kirikuhakatis oli teepervel. Paar tundi veel ja selleks ajaks on iga roju oma koju jõudnud, millest on iseenesest kuradima kahju. Ma hakkan kõiki igatsema ja Leelu, kas meie bet on endiselt jõus? Ma arvan, et ma pistan esimesena töinama =D

Siin on tõsiselt kitsas, mõned suured kotid ei mahtunud taha ära ja on nüüdseks pingiridade vahele pargitud, jalgu sirutada ei saa, hingamisest rääkimata J Mm, mis me teeme siin? Kuulame klassikat, emotseme, reivime, laulame, blogime, naudime viimaseid loetud minuteid.

Jaana, mõned su läppari klahvid ei meeldi mulle, sest nad ei funktsi hästi.

Eilne stoic-party oli… noh, kummaline? Ma arvan, et see on parim sõna selle kohta, kuidas kõik kas magasid või ootasid neid, kes oma magamisega ühel poole saavad. Ma ei tea, ma ei jaksanud olla. Olin oodanud midagi kolmapäevalaadset, aga vot mis välja tuli.

Ma ei saa praegu rohkem kirjutada, Jaana battery on low. Seivin ära ja ei riski sellega, et tegin tühja tööd.

Armastan teid, inimesed! <3

- Annu

This is the time to let yourself go, lord pick me off the ground… You never said this would be simple, so pull me in and turn around… Oeh, ma hakkan teid kõiki igatsema. Neid 3 nädalat pleks saandki paremini veeta kui teie kõigi seltsis. Loksume praegu bussiga Tallinna poole. Täna said majad koristatud, asjad üles leitud, viimased tantsud tehtud ja pildistatud. Kahju on kõigi juurest minema minna ja tavaelu juurde naasta, kuid meie jääme ikka suhtlema, eks. J Niipalju on selle aja jooksul juhtunud ja need 3 nädalat seovad meid mälestustes igavesti. Suhtleme ikka kõik pärast malevat edasi ja hoiame kontakti. Päikest! (#)

- Silver

Oleme bussis muusika ja iPodide kuhja vahel, Henri ja Leelu katsuvad mind õrnalt. Nad on nii hellad, eriti Henri. Eilne party oli „wat?“. Pidime kaheni magama ja siis pidutsema, aga ühest aeti üles juba ja mõni ei saanudki enam üles. Siis aga Red Bulli ja viina kokteil aitas mul sellise vindi sisse saada, et suurt midagi ei mäleta. Olin pead igale poole löönud ja Reelika rääkis minu MSNis Markus Mühlega, „Mu vend on pede“ esitajaga pluss kindlasti kellegagi veel. Üle 3 aasta on taas see tunne, kui kõht tundub õõnes olevat ja ei taha, et see hea lõpeks. Nii hea malev oli, et veidi kardan järgmisel aastal elamuses pettuda, sest te seadsite lati kõrgele. Kõik eranditult, jään teid igatsema. Ok, ma peaks lõpetama, Henri peksab ja ma hakkan peaaegu nutma. Kokkutuleku ja ühiskoosviibimisteni!

- Oliver

Bussis ikka ja läpparil näitab aku 0% remaining. Vaatab, palju ma kirjutada jõuan (henri olen). Sõin just mõnusalt Volodja küüslauguleibu, kõht sai neist peaaegu isegi täis ning lõualihased (kui sellised asjad eksisteerivad) on valusad. LÄPPAR FEILIS!

- Henri